Juugend kirjutuslauatool

See umbes 20.sajandi algusest pärit juugendstiilis kirjutuslauatool oli mul üheks kooli lõputööks. Lähemalt uurides on näha, et kasepuidust tool on valminud käsitööna. Seljatoe kujundlõikes paneel on valmistatud viiekihilisest kasespooni vineerist. Istme polstri põhjaks oli kolmekihiline puuritud mustriga kasespooni vineer, mis kahjuks minu kätte jõudmise ajaks oli nii katki, et selle parandamine ei oleks enam lubanud tooli istumiseks kasutada :)

Madala polstri täiteks oli algselt hobusejõhvid, pealiskatteks tume mahagonipunane kunstnahk. Kunstnahk on kinnitatud pronksist ilunaeltega. Tool oli viimistletud polstrinahaga sarnases toonis mahagoni peitsi ja šellaklakiga. Tooli detailid (sari, jalad, käetoed) on omavahel ühendatud tappühendustega, sarja nurkades täiendavalt kasutatud veederühendusi.

Siin siis mõned pildid, kuidas tool nägi välja enne tööde algust:

Kõige suuremad kahjustused olid esijalgade peittapiühenduste juures, kus tooli oli parandatud rohkete naelte ja ümber toolijala painutatud metallplaatidega. Vasaku esijala tapipesa oli täielikult purunenud, kuid tugevdamist vajas ka esisarja vasakpoolne tapp. Teised tapid ning pesad olid tugevad, kuid ühendustest lahti. 

Naeltega parandamist oli kasutatud ka parempoolse käetoe juures, kus hoolimata mitmest naelast oli siiski ka üks kild puudu. Puudu oli kild ka tooli sarjast tooli seljatoe vasaku tugiposti juures (veederühenduse koht). Ka sarja parandamisel ja kinnitamisel ei olnud parandaja naeltega kokkuhoidlik olnud.

Lisaks nendele suurtematele kahjustustele oli veel hulgim puiduvigastusi ning värviplekke.

Kõigepealt sai eemaldatud vana polster. Selle töö käigus veendusin, et tõenäoliselt oli õigus mu nendel pereliikmetel, kes olid kindlal veendumusel, et see tool oli kord olnud hiirepesa...

Seejärel tegin tooli raamist 3-vaates eskiisi:

Naelte väljatõmbamisele läks praktiliselt terve päev. Siin siis pilt "korralikust metallisaagist" (ees valik erinevaid suuremaid naelu, ülejäänud ämbris):

Kui tool osadeks oli jaotatud, sai alustatud parandustöödega. Kõigepealt sai tehtud rohkesti liimimistöid - kõik lahtised puidukillud, spoonikihid ja tükid ning naelaaugud, mis kõik sai täidetud puutikkudega. Seejärel sai alles hakata tegelema puuduvate tükkide taastamisega - tapi- ja veederühendused, puuduvad puidutükid.

Parandustöödega samaaegselt sai eemaldatud vana viimistlus ning puhastatud ja lihvitud puidu pind.

Kui kõik see valmis, sai tooli lõpuks kokku liimida ning teha üldine viimistluse eelne lihv.

Nüüd tuli juba veidi lõbusam, kuid sugugi mitte lihtsam töö - viimistlemine. Sarnaselt algsele viimistlusele peitsisin tooli mahagoni tooni. Minu mahagon on veidi oranžikam, sest see sobib paremini šokolaadi-pruuni kunstnahaga, mis tooli polstrit katab. (Ilusat ja õhukest, aga samas tugevat mahagonipunast nahka ei olnud lihtsalt kuskilt võimalik hankida.) Seejärel mitmeid kihte šellaklakki koos vahelihvidega.

Enne polstri tegemist tuli teha ka uus istevineer ning puurida algsele sarnaselt augumuster. (Aukudest on hiljem hea polstrit tugevaks õmmelda.)

Polstri osa on restaureerimise juures üks puhtamaid töid. Selle tooli polster koosnes siis: esmalt kotiriie isteplaadil, siis meriheina täide, seejärel jälle kotiriie ning meriheina täite tugevaks ja madalaks õmblemine läbi pealmise kotiriide ja istevineeri.

Seejärel tuli kihti jõhvi ning selle peale puuvillane vahekangas. Ning siis lõpuks nahk ja naha kinnitamine ilunaeltega.

Ja siin siis ongi valmis tool! Puhh!!!! :)

Värvitud öökapike

Siin siis järgmine restaureerimise töö.

Selle kasepuust kapi valmistamise aeg jääb 20.sajandi esimesse poolde. Kuulub see AS-i Massoprodukt vabriku poolt valmistatud magamistoa mööbli komplekti. See mööblikomplekt oli juba algselt õlivärvi viimistlusega. Tõenäoliselt oli tegemist elevandiluuvalgega, mis ajaga ning kasutamisega on saanud sellise väljanägemise.

Värvipind oli kõvasti määrdunud ning mitmes kohas kulunud. Eriti kapi jalaotstes ning ühel küljel. Kapp ja sahtel olid seest samuti määrdunud ning vajasid kindlasti puhastamist. Mitte kõige paremas seisus ei olnud ka kapiuksel ilutsev puidu-kipsi segust ornamentkaunistus. Õnneks olid kõik profileeritud iluliistud alles ja terved ning sama oli ka furnituuriga.

    

   

  

Kapi üldine konstruktsioon oli tugev, seega puudus vajadus liimimis- ja parandustöödeks. Küll tuli aga vaeva näha viimistluse taastamisega.

Esmalt sai eemaldatud furnituur ning see õli ja peene terasvillaga puhastatud. Seejärel sai seebilahuse veeniiske lapiga kapp puhtaks pestud. Ehk maha tuli see mustuse kiht, mis allus seebiveele. Edasi järgnes juba töö karmimate vahenditega. Tõsist tööd tuli näha kapi ja sahtli sisepindade puhastamisega. Selleks sai alguses kasutatud jämedamata lihvpaberit, hiljem peenemat. Liistudele sai lähenetud jämedama terasvilla ja peene lihvpaberiga. Kõige murettekitavam pool oli puidu-kipsi segust ornament. Terasvillaga sai värviaukude teravaid servi veidi tasandatud, aga kips on õrn ja oli tõsine oht pinnavormide mahalihvimiseks.

Vana värvi jätsin uuele krundiks, kuid enne uue värvi peale kandmist, sai vana värvi pind lihvitud ning mööblipahtliga värviaugud ja praod täidetud. Ja siis pintsliga 10 õhukest kihti värvi. Ikka kiht ja vahelihv, kiht ja vahelihv...

Aga valmis ta sai

   

Katsejänes postament

See mitte kaugest minevikust pärit lillepostament oli hea objekt katsetada värvi eemaldamist erinevate vahenditega. Postament ise on kasest raamiga ning kasevineerist plaatidega.

Puiduvigastusi oli vähe. Ühest kohast oli väike kild lahti, kuid see sai liimiga parandatud. Põhitöö oli vana värvi eemaldamine. Et plaan oli postament valgeks värvida, siis tuli vanast pruunist värvist täielikult lahti saada. Tume värv oleks kindlasti hakanud vesialuselisest valgest värvist läbi tulema.

Kõigepealt proovisin kuumaõhupuhuriga. Suuremad pinnad sain puhtaks, probleemiks said nurgad ja kitsad kohad, kuhu pahtlilabidaga, millega lahti kuumutatud värvi maha kaapisin, ligi ei pääsenud. Nendes kohtades proovisin värvieemaldajat. Oi seda pläga, mis sealt tuli :) Lõppjäreldus oli, et paksema värvikihi ja sileda pinna puhul on kuumaõhupuhur hea ning puidunikerduste korral tasub kindlasti värvieemaldajat kasutada, kuid kui õhem värvikiht, siis jään kaabitsa juurde - jääke lihtsam koristada ning puidupind jääb ka puhtam.

Igatahes tuli teha veel korralik lihv puidupinnale, sest pruun värv istus sügaval puidus.

Ja siis järgnes oma 10 õhukest värvikihti, et värvipind jääks ilus sile.

Tundub väike asi, aga tööd oli ikka omajagu.

Luterma toolid

Enam kui aasta tagasi tegin teoks oma ammuse unistuse ning asusin Ehituskooli mööbli restaureerimist õppima. On uskumatu, kui palju uut ja põnevat olen ma selle lühikese ajaga juurde õppinud ning milliseid kogemusi ja oskusi saanud! See kõik on nii uudne ja erinev senisest, et tekitab kohe sisemist erutust ja õhinat.

Aga asub siis asja kallale. Et mul oskused juba sellised, mis võimaldavad ka tõsisemaid töid ette võtta, siis on paras aeg alustada nende tegemiste jagamist.

Esimene suurem töö oli kaks Luterma tooli. Neid A.M.Lutheri vabriku toole kutsutakse ka "rahvatoolideks", sest olid omal ajal üsna levinud ja seepärast leidub neid veel tänapäevalgi üpris rohkesti. Nende valmistamine jääb eelmise sajandi esimesse poolde. Valmistati toolid masstoodanguna ja seepärast olid need toolid taskukohased paljudele. Kõige lihtsamad toolid olid bareljeef-tüüpi pikitriibulise istevineeriga toolid (nagu minu töös olevad toolid), kuid leidus ka põletatud mustriga istevineere, mis olid oma dekoorilt juba uhkemad. Tooliraamides esines erinevusi, kuid kõik nad kuulusid n.n. raam-paneel-tüüpi toolide hulka. Tavaliselt olid sellised toolid valmistatud kasest. Kuid leidub ka tammest toole.

Minu mõlemad toolid olid aja jooksul kasutuses kõvasti kannatada saanud. Mõlemal toolil olid suured valge värvi plärakad (siin tänan õnne, et olid kasest toolid - tammepuitu poleks valgest värvist suutnud puhastada!). Oli erinevaid puidukahjustusi ning muidugi oli päris kõvasti kannatada saanud istevineerid.

Üks tool oli "päris heas" korras. Seljatoel (toolileenil) ja isteraamil (sarjal) olid puiduvigastused. Istevineeri pealmisel spoonikihil oli siin seal lahtisi kohti või puuduvaid tükke. Tooli ühendused olid tugevad ning puudus vajadus neid lahti võtta ja uuesti liimida.

Teine tool oli õnnetumas seisus. Esimene parem jalg oli katki ning seda oli püütud naelte ja tugipulgaga parandada. Samuti oli suurem vigastus tooli seljatoel, kus samuti abivahenditeks naelad ja kruvid. Üks tükk oli lausa puudu. Ka isteplaat oli rohkem kannatada saanud. Tagumine parem nurk oli vist mingite tööde käigus saanud korraliku haamrilöögi. Igatahes oli auk läbiv. Kui hoolimata oma abitust välimusest, olid ka selle tooli ühendused tugevad ning puudus vajadus neid lahti võtta ja uuesti liimida.

Kui ükskord oli kogu vana viimistlus ja värv maha kraabitud, sai hakata parandustega tegelema. Esimesel toolil lappisin plommidega nii toolileeni kui sarja puiduvigastusi. Istevineeri spooniparandused tuli teha ükshaaval kõik ribad eraldi lõigates ja liimides.

Teisel toolil tuli esmalt puidutikkudega täita kõik arvukad naelaaugud. Seejärel sai puiduvigastuste parandamiseks kasutatud samuti plomme ning tehtud spooniparandusi vineerile. Seal, kus oli vineeris auk, tuli allapoole liimida täiendav toetav spoonitükk.

Kui parandused valmis, järgnes tooli üldlihv enne lõplikku viimistlust. Uue viimistlusena kasutasin vesialuselist peitsi (toon "antiik") ning mööblilakki.