Luterma toolid

Enam kui aasta tagasi tegin teoks oma ammuse unistuse ning asusin Ehituskooli mööbli restaureerimist õppima. On uskumatu, kui palju uut ja põnevat olen ma selle lühikese ajaga juurde õppinud ning milliseid kogemusi ja oskusi saanud! See kõik on nii uudne ja erinev senisest, et tekitab kohe sisemist erutust ja õhinat.

Aga asub siis asja kallale. Et mul oskused juba sellised, mis võimaldavad ka tõsisemaid töid ette võtta, siis on paras aeg alustada nende tegemiste jagamist.

Esimene suurem töö oli kaks Luterma tooli. Neid A.M.Lutheri vabriku toole kutsutakse ka "rahvatoolideks", sest olid omal ajal üsna levinud ja seepärast leidub neid veel tänapäevalgi üpris rohkesti. Nende valmistamine jääb eelmise sajandi esimesse poolde. Valmistati toolid masstoodanguna ja seepärast olid need toolid taskukohased paljudele. Kõige lihtsamad toolid olid bareljeef-tüüpi pikitriibulise istevineeriga toolid (nagu minu töös olevad toolid), kuid leidus ka põletatud mustriga istevineere, mis olid oma dekoorilt juba uhkemad. Tooliraamides esines erinevusi, kuid kõik nad kuulusid n.n. raam-paneel-tüüpi toolide hulka. Tavaliselt olid sellised toolid valmistatud kasest. Kuid leidub ka tammest toole.

Minu mõlemad toolid olid aja jooksul kasutuses kõvasti kannatada saanud. Mõlemal toolil olid suured valge värvi plärakad (siin tänan õnne, et olid kasest toolid - tammepuitu poleks valgest värvist suutnud puhastada!). Oli erinevaid puidukahjustusi ning muidugi oli päris kõvasti kannatada saanud istevineerid.

Üks tool oli "päris heas" korras. Seljatoel (toolileenil) ja isteraamil (sarjal) olid puiduvigastused. Istevineeri pealmisel spoonikihil oli siin seal lahtisi kohti või puuduvaid tükke. Tooli ühendused olid tugevad ning puudus vajadus neid lahti võtta ja uuesti liimida.

Teine tool oli õnnetumas seisus. Esimene parem jalg oli katki ning seda oli püütud naelte ja tugipulgaga parandada. Samuti oli suurem vigastus tooli seljatoel, kus samuti abivahenditeks naelad ja kruvid. Üks tükk oli lausa puudu. Ka isteplaat oli rohkem kannatada saanud. Tagumine parem nurk oli vist mingite tööde käigus saanud korraliku haamrilöögi. Igatahes oli auk läbiv. Kui hoolimata oma abitust välimusest, olid ka selle tooli ühendused tugevad ning puudus vajadus neid lahti võtta ja uuesti liimida.

Kui ükskord oli kogu vana viimistlus ja värv maha kraabitud, sai hakata parandustega tegelema. Esimesel toolil lappisin plommidega nii toolileeni kui sarja puiduvigastusi. Istevineeri spooniparandused tuli teha ükshaaval kõik ribad eraldi lõigates ja liimides.

Teisel toolil tuli esmalt puidutikkudega täita kõik arvukad naelaaugud. Seejärel sai puiduvigastuste parandamiseks kasutatud samuti plomme ning tehtud spooniparandusi vineerile. Seal, kus oli vineeris auk, tuli allapoole liimida täiendav toetav spoonitükk.

Kui parandused valmis, järgnes tooli üldlihv enne lõplikku viimistlust. Uue viimistlusena kasutasin vesialuselist peitsi (toon "antiik") ning mööblilakki.